Eesti Psühholoogide Liidu aastakonverents

Psühholoog ja sotsiaalsed keskkonnad

14. aprillil 2012 Tallinna Ülikoolis, ruumis M-218

algusega kell 11.00

Laualehel on 50-nes kord ilmuda. Tänu Laualehe olemasolu eest võlgneme prof. Jüri Allikule, kes andis välja esimese lehe 31. mail 1988 ning jätkas kuni aastani 1995. Järgmine toimetaja oli Arno Baltin aastatel 1996-1998, kolmandaks tegijaks sai Kairi Kreegipuu aastateks 2000-2007 ja mina, Iiris Tuvi (endise nimega Luiga) alustasin aastal 2009, mil lehenumbriks sai 44. Oma esimeses  lehenumbris kirjutasin pikemalt Laualehe ajaloost, sest oli EPLi juubeliaasta. 

Laualehe suure juubeli tähistamiseks palusin eelmisi toimetajaid seekordses lehes sõna võtta. Ilmuvad Jüri Alliku ja Arno Baltini täiesti erilaadsed, kuid teineteist täiendavad sõnavõtud. Üks keskendub minevikule ja teine olevikule. Suurtel tähtpäevadel on alati sobilik meenutada ajalugu ning Jüri Allik kirjutab psühholoogiaõpingutest Tartu Riiklikus Ülikoolis. Arno Baltin tutvustab intervjuu vormis lepitajat Arthur Trossenit, kes väisab Tallinna Ülikooli. Kairi Kreegipuu lubas kindlasti sõna võtta lähinumbrites. Kuigi Maie Kreegipuu ei ole ametlikult olnud isegi Laualehe kaastoimetaja, on ta tegelikult väärt näiteks alalise ja alati populaarse korrespondendi ametinimetust (see on selgunud internetiväljaannete klikke loendades) ja mul on tõesti hea meel, et ka sellest auväärsest numbrist ei puudu Maie sõnavõtt kliinilise psühholoogia teemadel. Käsitamist leiavad kliinilisele psühholoogile esitatavad igihaljad küsimused ja soovitused, kuidas neile vastata. Noor kolleeg Jaan Aru, kes koos prof. Talis Bachmanni, Wolf Singeri ning Lucia Melloniga on avaldanud teadvuse uurimise kohta kaaluka artikli ajakirjas Neuroscience and Biobehavioral Reviews, oli heal meelel nõus oma vaateid tutvustama ka Laualehes.

Rõõm on tõdeda, et juubelinumber sai mõnusalt kõhukas, nagu üks 50ndates tegelane olema peabki. Veelgi parem on, et ma ei pea enam avaldama hala teemal, miks keegi Laualehes kirjutada ei taha. Selle asemel avaldan kiitust kõigile, kelle poole pöördusin ning kes „härjal sarvist“ kinni haarasid! Erilist kiitust avaldan selle aasta EPLi liikmekandidaatidele, kes oma ettekanded konverentsilt „Kliinilise psühholoogi roll Eestis“ kenasti artikliteks vormisid.  Jätkub ka doktoritööde avaldamise tava, doktorikooli tegemiste, ja  „Mida ma lugesin?“ rubriik. Seekord ilmub selles rubriigis ka kingitus Laualehele. Nimelt on mul idee avaldada iga kord kokkuvõte mõnest ülevaateartiklist, mis võiks laiemale lugejaskonnale huvi pakkuda. Teadupärast on eesti keeles lugemine ikka kiirem ja efektiivsem ning ega kõiki huvitavaid artikleid jooksvalt lugeda tänapäeval enam kahjuks ei jõua.  Seekordne kokkuvõte kajastab virtuaalse reaalsuse meetodi kasutamise võimalusi ja tulemusi.

Head lugemist ja pikka iga, Laualeht!

(Kuidas käis psühholoogia õppimine Tartu Riiklikus Ülikoolis)

Jüri Allik

Endel Tulving ütles kunagi, et eestluse määratlemine on väga lihtne: tuleb küsida, kas inimene oskab laulda „Mutionu” ja tunneb ära sellised laused, nagu näiteks „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud”. Kui mina 1. septembril 1968. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli jõudsin ei olnud tunnid veel alanud. Isa mul ka kaasas ei olnud, kui mitte mainida tema poolt mulle määratud igakuist stipendiumi, mis võimaldas mul õppimise ajal kuidagi toime tulla.

Arno Baltin

Arthur Trossen on algupärase konfliktide lahendamise meetodi, Integratiivse Mediatsiooni (IM), looja ja arendaja. IM kasutajaid ühendab Euroopas rahvusvaheline ühendus INTEGRIERTE MEDIATION e.V., mille eestvedajaks ta on. Integratiivse lepitamise keskseks ideeks on siduda lepitus konkreetses keskkonnas juba toimivate konflikti lahendamise viisidega (näiteks kohtupraktikaga).

Hr. Trossen on levitanud lepitamisalast oskusteavet vähese lepitustraditsiooniga maades. Lähim näide on Läti (aastail 2005-2007), kaugemateks näideteks on Horvaatia, Iraak, Kazahstan ja Tadžikistan.

Külastuse eesmärgiks on tutvustada lepitust (mediat-siooni) sotsiaalsete konfliktide lahendamise meetodina.

Oma avalik loengu, "Ways to cooperation", selgituseks kirjutab esineja: "Lepitust nähakse enamasti kohtuprotseduuride alternatiivina. Tegelikult on mediatsioon palju enamat. See on interdistsiplinaarne lähenemine konflikti lahendamisele, mis võimaldab meil käsitleda konflikte võistlevas koostöös. Loengu teemaks on kuidas saada inimesed koostööd tegema konfliktis, kus lepitust koguni ei soovita.

Lisaks viib külaline läbi kaks seminari Psühholoogia Instituudi magistrantide ja doktorantidega:
1. Different ways of thinking in mediation – a model for conflict resolution (Erinevad mõttelaadid lepituses - konflikti lahendamise mudel). Seminari teemaks on lepitamine psühholoogia ja õiguse kohtumispaigana. Interdistsiplinaarsus, erinevad mõtteviisid- ja mudelid aitavad lepitust sügavamalt mõtestada.

2. Basics of mediation (Lepituse alused). Seminar põhineb A. Trosseni õppefilmil „Magic of Mediation.“ Ühe lepitamisloo abil näitlikustatakse lepitusprotsessi kulgu ja sisu.

A.Trosseni koostatud käsiraamat kohtunikele "Mediatsioon: mediatsiooni teoreetilised ja praktilised alused." ilmus eesti keeles 2008 a. SA Eesti Õiguskeskuse väljaandel.

Avalik(ustatud) kiri noorele kolleegile¹ kliinilises psühholoogias

Maie Kreegipuu

Las nemad esitavad ründavaid ja kiuslikke küsimusi, ega meil vastustest puudu ole! (Ruumi kokkuhoiu mõttes on küsimused ära jäetud. Vastusest selguvad nad isegi ja eks neid ole juba tüdimuseni kuuldud ka.)

Jaan Aru

Miks kuuma pliidiraua puudutamine tekitab valutunde? Kuidas aju masinavärgi tööst sünnib tunne olla keegi? Ehkki leidub ka mõningaid teadlasi ja filosoofe, kes peavad sääraseid küsimusi igavateks või mõttetuteks, ollakse üldiselt ühel nõul, et küsimus sellest, mis on teadvus, on üks tänapäeva teaduse suurimaid väljakutseid, paljude arvates isegi viimane suur lahendamata mõistatus. Seda mõistatust on „ametlikult“ uuritud alates 1990ndate algusest, mil Nobeli preemiaga pärjatud Francis Crick propageeris valjuhäälselt seisukohta, et teadvuse probleemi saab teaduslikult uurida ja et õige aeg selle probleemi ründamiseks on käes. Kuhu me oleme jõudnud nende rohkem kui 20 aastaga?

EPL, sihtasutus Kutsekoda ja Euroopa Liidu Euroopa Sotsiaalfond korraldasid ESF programmi „Kutsete süsteemi arendamine“ raames konverentsi „Kliinilise psühholoogi eriala arengutest Eestis“, mis toimus 3.03.2012 Tallinna Ülikooli
ruumides Tallinnas. Esinesid Katri-Evelin Kalaus, Maie Kreegipuu, Triinu Tänavsuu, Kaia Kastepõld-Tõrs, Peeter Pruul ja EPLi liikmekandidaadid  Triinu Niiberg-Pikksööt, Kristi Esperk, Pille-Riin Kaare, Katrin Kaljula ja Margit Tamm.

Katri-Evelin Kalaus

kliiniline psühholoog, psühhoterapeut
Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskus SENSUS
EPL-i kliinilise psühholoogia erialasektsiooni juhataja

Konverentsi ettekanne

Kristi Esperk

EPLi liikmekandidaat

Konverentsi „Kliinilise psühholoogi eriala arengutest Eestis“ ettekanne 03.03.2012

Kujutlused on mõjusad

Kliinilises praktikas on teada, et positiivseid mentaalseid kujutlusi saab kasutada emotsiooniregulatsiooni strateegiatena (kasutatakse nt kujutluste „ümberkirjutamist“ ja läbitöötamist). Üldiselt on leitud ka tugev seos negatiivsete mentaalsete kujutluste ja emotsionaalsete probleemide esinemise vahel (Holmes & Mathews, 2005; Holmes jt 2011).

Katrin Kaljula

kliiniline psühholoog
Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskus SENSUS,
Viimsi Keskkooli koolipsühholoog
EPLi liikmekandidaat

Konverentsi·„Kliinilise psühholoogi eriala arengutest Eestis“·ettekanne 03.03.2012

Lapseea depressiooni diagnostika ning õigeaegne ravi on olulised sekkumiskohad, ennetamaks psühhopatoloogia kordumist ning krooniliseks muutumist täiskasvanu eas.

Triinu Niiberg-Pikksööt

kliiniline psühholoog
Katriito Nõustamis- ja psühhoteraapiakeskus
EPLi liikmekandidaat

Konverentsi „Kliinilise psühholoogi eriala arengutest Eestis“ ettekanne

Valu puudutab meid kõiki – tavaliselt on see hoiatus vigastusest või haigusest. Enamasti allub valu meditsiinilisele sekkumisele ning valu põhjus kaob. Krooniline valu on pidev valuaisting, millele alati ei ole head põhjust ja see ei allu sageli mitmetele katsetele valu ravida.  Pikaajaline valu häirib elu, põhjustab kannatusi lähedastele ning seab ohtu karjääri. Krooniline valu põhjustab tervel ja toimetuleval inimesel viha, depressiooni ja lootusetuse allakäiguspiraali. Inimene muutub valu tulemusena vähem liikuvaks, kaotab jõudu ja paindlikkust sellise määrani, et isegi väiksem pingutus võib põhjustada valu. Kuna krooniline valu hõlmab kõiki isikliku elu aspekte, on kõige efektiivsem ravi, mis sisaldab mitte ainult sümptomite leevendamist, vaid pakub laialdast tüüpi toetust kroonilise valu haigele oma haigusega toimetulekuks. Multidistsiplinaarne lähenemine kroonilisele valule suudab pakkuda vajalikke sekkumisi, aitamaks valu üle kontrolli saavutada (Turk, 2003).

Margit Tamm

kliiniline psühholoog
psühhoterapeut
Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskus Sensus
EPLi liikmekandidaat

Konverentsi „Kliinilise psühholoogi eriala arengutest Eestis“ ettekanne

Metafoor, kreeka keeles „ülekanne” on sõna tähenduse ülekandmine ühelt valdkonnalt mingile teisele valdkonnale ühistunnuse alusel.  Meie mõtlemise protsessid on suuresti metafoorsed ja toetuvad igapäevasele kogemusele. Metafoorid annavad võimaluse tuttavate, harjumuspäraste, sensoorsete ja motoorsete kogemuste kaudu mõista ja muuta abstraktsemaid kontseptsioone (Lakoff ja Johnson, 1980). Kliinilises kontekstis aitavad metafoorid mõista hetkeprobleemi mõne muu valdkonna kaudu, näha probleemi teisest perspektiivist.

Aire Raidvee

Doktoritöö originaalpealkiri on “Pooling of elementary motion, colour, and orientation signals into global perception”.

Juhendaja: prof. Jüri Allik, oponent: prof. Michael H. Herzog (École Polytechnique Fédérale de Lausanne, Šveits).

Töö avalik kaitsmine toimus Tartu Ülikoolis 17.02.2012.

Töö esimeseks lähtepunktiks oli küsimus, kuivõrd suur osa stiimulis esindatud elementaarsignaalidest kaasatakse globaalse tajumulje kujunemisse. Suur osa senistest uurimustest on (eksplitsiitselt või implitsiitselt) põhistatud eeldusele, et kaasatud on kõik elementaarsignaalid, mis aga väitekirjas esitatud tulemuste valguses ei leidnud kinnitust. Lisaks tulemusele taju piiratusest esitatakse töös konkreetne ja läbipaistev Bernoulli urniskeemidel põhinev ideaalse vaatleja meetod vaatleja efektiivsuse hindamiseks, mis ühtlasi võimaldab võrrelda sooritust erinevate ülesannete lõikes. Samuti pakub Bernoulli skeemidel põhinev meetod alternatiivse vastuse küsimusele tajuprotsesside ebatäpsust põhjustava (juhusliku) komponendi paiknemisest, mis on ühtlasi töö teine peamine lähtekoht.

Margus Kanarik

Doktoriväitekirja originaalpealkiri on : “Inter-individual differences in vulnerability to depression: regional brain energy metabolism, serotonergic function and behaviour in animal models”

Juhendaja: prof. Jaanus Harro, oponent: prof Gregers Wegener (Aarhus University)

Töö avalik kaitsmine toimus Tartu Ülikoolis 21.11.2011

Doktoriväitekiri keskendub depressiooni funktsionaalse neuroanatoomia ja depressiivse käitumise uurimisele, kasutades meeleoluhäirete loomkatsemudeleid. Depressiooni põhjustavad nii korduvad stressirikkad elusündmused kui ka individuaalne soodumus ja eelkõige nende kahe teguri koosmõju. Depressioonisoodumust saab mudeldada selekteerides rotte afektiivse käitumise testide alusel või mõjustades pikaajaliselt nende ajus depressiooni tõenäolisi neuraalseid alusmehhanisme. Käesolevas väitekirjas käsitletakse nelja depressioonisoodumuse mudelit - osaline serotonergiline närvikahjustus, puudulik emahool vastsündinueas, vähene püsi-sotsiaalsus ja püsiv magusaeelistus. Keskkonnast tuleneva stressi mudeldamiseks kasutati kroonilist muutlikku stressi, mille depressiooni-põhjustav mõju rajaneb mitmete mõõdukalt ebameeldivate stiimulite korduval esitamisel, ja kroonilist sotsiaalset stressi, mis rajaneb looma korduval alistamisel agressiivse liigikaaslase poolt. Ajupiirkondade pikaajalise närviaktiivsuse määramiseks hinnati mitokondriaalse elektronide transpordi-ahela talitlust tsütokroom c oksüdaasi aktiivsuse histokeemilise mõõtmise kaudu. Kõik depressioonisoodumuse ja kroonilise stressi mudelid eraldiseisvaina põhjustasid mõnedes ajupiirkondades muutuse närviaktiivsuses, kuid eri mudelite piirkondlikud aktivatsioonimustrid ei kattunud. Kui kroonilist stressi rakendati depressioonisoodumusega loomadele, ilmnesid mudelitevahelised kokkulangevused närviaktiivsuses eesmises taalamuses, hippokampuse CA3 alas ja mediaalses mandelkehas, s.o. piirkondades, mis on kesksel kohal organismi stressivastuse, õppimise ja hirmuga seotud käitumiste kontrollis. Kui tsütokroom c oksüdaasi aktiivsuse andmeid erinevatest katsetest koos analüüsiti, ilmnes, et depresioonisoodumusega rottidel oli närvitegevus aktiivsem retrospleniaalses ajukoores ja retikulaarses taalamuses, krooniline stress aga taandas selle aktiivsuse kontroll-loomadega samale tasemele. Funktsionaalse ühenduvuse analüüs näitas, et depressioonisoodumus ja krooniline stress nõrgendasid ajupiirkondadevahelist seotust haistesibulate, tsentraalse mandelkeha, terminaaljuti sängituumade, prefrontaalkoore ja vöökääruga seotud ajuringetes. Käesolev töö tõi välja mitmeid ajupiirkondi, mida tasuks üksikasjalikumalt edasi uurida, nagu näiteks võrgustik, mis hõlmab eesmist taalamust, retrospleniaalset ajukoort, eesmist vöökääru, hippokampust ja retikulaarset taalamust.

Katre Sakala

Käitumis-, sotsiaal- ja terviseteaduste doktorikool¹ on aidanud doktoriõpet efektiivsemaks muuta ning võimaldanud doktorantidele (ja juhendajatele) erinevaid õppevorme ning toetanud doktorantide enesetäiendamist välismaal. Doktorikooli tegevuse üks keskseid põhimõtteid on uute interdistsiplinaarsete uurimistöö teemade väljakujunemise soodustamine. Sel eesmärgil on alates möödunud aastast läbi viidud doktorantide interdistsiplinaarsete projektide konkursse ning neil edukaks osutunud töögruppidele on eraldatud doktorikooli poolt rahalist toetust nende ideede teostamiseks. Niisuguste konkursside korraldamist on plaanis jätkata veel kolm aastat. Interdistsiplinaarsed projektid peavad kaasama erinevaid uurimisvaldkondi ja –suundasid ning tavaliselt on projektiga seotud mitme erineva õppekava doktorandid ja teadlased. Lähemalt tutvustakski kolme projekti, mis on saanud toetuse mõlemal aastal.

Iiris Tuvi
Kadi Epler

Kokkuvõte artiklist Virtual reality in neuroscience research and therapy (Bohil, Alicea, & Biocca, 2011)

Virtuaalne reaalsus ( edaspidi VR) on meetod, mille abil neuroteaduses simuleeritakse loomulikke sündmusi ja sotsiaalseid akte. VR võimaldab luua interaktiivseid, multimodaalseid sensoorseid stiimuleid, mis on unikaalne võimalus teha näiteks funktsionaalsse MRI eksperimenti  (milles salvestatakse aju aktiivsuse muutusi) ökoloogiliselt valiidsemalt kui seni. Terapeudid saavad VR tehnika abil kontrolli all hoida terapeutilist kogemust. Antud ülevaateartiklis käsitletakse virtuaalse reaalsuse kasutamise võimalusi nii laboritingimustes kui ka kliinilises praktikas ning lisaks tuuakse välja peamised takistused meetodi laialdasema kasutuselevõtu teel.

Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskuse SENSUS Tallinna keskuses

alustavad aprillis 2012 uued grupipsühhoteraapia grupid

Sotsiaalfoobia kognitiiv-käitumuslik grupipsühhoteraapia algab neljapäeval, 12. aprillil,

Kehakaalu alandamise kognitiiv-käitumuslik grupipsühhoteraapia algab kolmapäeval, 25. aprillil.

Täpsem informatsioon grupiteraapiate kohta on meilile lisatud.

Lisainfo ja esimese individuaalseansi kokkuleppimine kuni 3. aprillini

tel 6408708, 5341 5708  või e-mailil See e-posti aadress on kaitstud spämmirobotide vastu. E-posti aadressi nägemiseks peab olema JavaSkripti kasutamine olema lubatud. .

Grupis osalejate arv on piiratud!

Palun edastage see info ka võimalikele huvilistele.

Eksistentsiaalteraapia ja kognitiiv-käitumuslik teraapia seminar

toimub Tallinnas 12.-14. aprillil 2012

Eksistentsiaalteraapia ja kognitiiv-käitumuslik teraapia:

sarnasused ja erinevused

Kas ka eksistentsiaalselt orienteeritud kognitiiv-käitumislik teraapia on võimalik?

Läbiviijad: prof Ernesto Spinelli ja dr Michael Worrell (Suurbritannia)